Samm-sammu haaval

Nüüdseks olen ühe sammu Londonile lähemale astunud jälle. Neljapäeval saatsin ära oma vastused ülikoolidele, kuna sain ka oma viimase tulemuse teada (nelja ülikooli viiest, kuhu aplikeerusin, sain sisse). Positiivse vastuse said minult ainult Westminster esimese valikuna ja Stirling tagavara variandiks. (Stirling on Shotimaal, ka päris okei koht, üldse ei oleks halb variant sinna minna.)
Kui ma enda väga akuutsete kooliafääridega valmis saan siinpool piiri, hakkan sebima endale erinevaid rahastamisvõimalusi, kuna London ei ole just kõige madalama elatustasemega linn, ja elu on seal suurel saarel üldse üldiselt kallis (kool ka). Seega, tuleb vaeva näha jälle ja võimalikult paljudest kohtadest saada toetusi ning stipendiume, kui vähegi võimalik.
Muudest, koolist kõrvalistest teemadest rääkides, tore on, et mul vaikselt tekib väike sõprade baas juba Suurbritanniasse. Sonia lubas mind oma mõndade Londoni sõpradega ka kokku viia. Maruvahva, minumeelest.
2 mock exam-i järel, siis lõpueksamite ootus. Aeg, mine nüüd ruttu!

"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus."

See on minu väga algeline tribuut tulevikule ja ehk ka veidi ootusärevusega paremini hakkama saamiseks loodud keskkond. Nimelt, kes teab, see teab, kes ja mis ma olen, ja enam-vähem ka sellest, mis toimub.
Praeguse seisuga olen ootamas enda kuu aja pärast algavaid lõpueksameid Jyväskylän Lyseon Lukio IB Section-is. Praeguseks olen ka nii palju higistanud, et end kolme ülikooli sisse saanud Suurbritannias. Esimeseks valikuks on University of Westminster, Londonis, kus mind rõõmsalt oodatakse. Augusti lõpust siis, kui kõik läheb nii nagu plaanitud, kolin mina, väike eesti tüdruk vahepeatusega Soomes, elama Suurde Suurde Londonisse, kus ma hakkan õppima ajakirjandust ja meediat.
Rocca al Mare Kool, millele ma olen kohutavalt tänulik enda inimeseks tegemise üle (või vähemalt suuresti kaasa aitamisele selle koha pealt), sest nüüd, peale kahte aastat roppu vaeva nägemist, saan ma öelda: jah, unistused muudavad maailma. See moto, mis mulle kaasa anti eluteele sealt suurepärasest koolist, on aidanud mul pead vee peal hoida väga mitmel korral. Selge siht silme ees tunduvad ka kõige sügavamad veed läbi ujutavad...
Niisiis, nüüd ootame kevade tulekut, eksameid ning seda, et uutele seiklustele avatud meelega vastu minna.
Siia ma vahepeal, kuni otsereportaaži Londonist teha ei saa, kirjutan teemakohaseid mõttelendusid.

Elu on seiklus ja üks paganama põnev teekond. Järgmine peatumispaik - London. (Vahepeal veedab suve Eestis ka.)

Kõige ilusamat ja päikselisemat kevadist hormoonide möllu soovides,
Ave