Eesti asjad

Veel viis päeva saan nautida karget sügishõngu kergelt karedaks läinud kurguga Praeguses Kodus. Olen väga rahulikult võtnud seda viimast aega - miks nahast välja pugeda? Äkki tegelikult siisksi peaks võtma maksimumi ja rohkemgi? Tegelikult on nii, et ma olen nii vaimselt kui füüsiliselt tegelenud otsade kokku tõmbamisega, ning pooleliolevatele juttudele punkti panemisega. Tahan, et kui istun lennukisse, ei ole midagi peale südantsoojendava armsa igatsuse, mis mind siinse üle pead murdma paneks. Mu kõige suuremad mõtted on nüüdseks välja öeldud.. Hea on olla.
Eesti asi, mis täna olemise veel mõnusamaks tegi, oli pärast idülli väikeses vanalinna sisehoovis viiuli kääksumisega, filmi "Mina olin siin" spontaanne vaatama minemine Linnuga. Väga super oli nii loo, kaameratöö, näitlejate professionaalsuse kui ka üldise terviku sümbioosi koha pealt. Soovitan väga.
Kuratlikult põnevaks tõotab minna ja enda Eesti Asju kannan emotsioonina südames igal pool, igas olekus kaasas.

"Tulevik kuulub neile, kes usuvad unistustesse." Elina Kallio (klassijuhataja)

Topelt ei kärise?

Hetkel olen jälle jõudnud Soome. Kuidagi teistmoodi on olla siin. Esiteks on Venna mu toa täielikult üle võtnud ja üldse pole nii hea ja oma olla. Lebotaksin muidu elutoa diivanil ja oleksin läpakast netis, aga tehnoloogiline idioot ja laiskvorst ja invaliid ei suutnud ega viitsinud hakata jaurama wireless netiga, mis ei tahtnud hästi toimida. Seega passin oma vana-tuttavat vaadet ekraani kõrvalt välja, mingi puunärakas on ainult kohe kõrvale pandud ja teeb imelikku aurat pildile. Taimed (ahvileivapuu siinkohal) mulle tegelt meeldivad. Aga see ei ole lihtsalt enam sama... ja ei peagi olema. Kodu on seal, kus süda on!
Soomes olen selle tõttu, et homme on mul lõpuks lõpetamine. Pidulik tseremoonia ja pärast kodudes erapeod - nii on siin tavaks. Mina pidu ei tee. Soomlaste jaoks on see peaaegu kui pühaduse rikkumine ja väga veider traditsiooni eiramine. Aga minu jaoks on oluline, et 3 kõige kallimat inimest on olemas ning see on juba piisavalt hea. Veedan parem aega oma armsa perega, kuna jube 24 päeva pärast viib lennuk mind Tallinnast Londonisse. Kuni 14.detsembrini seekord.
Üleeile oli mul põlveoperatsioon. Doktor Madis Rahu (kellele siinkohal kõik respekt ja suurimad tänud) nakitses mu põlve kallal ja väga sodiks kõhred põlveliigese sees said ära silutud. Teoorias peaks ka hädadele leevendus sealt tulema. Hetkel on ainult nii, et kuna on teine päev peale oppi, olen ma üle keskmise hädine. Hästi halb on olla, põlv on topeltsuuruses ja valutab nagu vana tõbras, kuigi manustasin väga tugevat valuvaigistit.. Aeg parandab. Halb olla on hetkel sellegipoolest... Homme oma diplomit kätte saama minna kargul saab põnev olema. Selline ajastus selle operatsiooni jaoks sai valitud, kuna Londonisse paistes ja värskelt torgitud jalaga oleks väga halb idee.
Praegu on küll selline tunne, et topelt (põlve suurus) käriseb. Paha ja valus on. Ajutiselt, ma loodan. Teised läksid linna peale kolama, aga kui nad mu põlve suurust nägid, saatsid viisakalt öeldes kus see ja teine. Nüüd peaksin horisontaalselt olema. Kohe-kohe.

Ma nüüd sain aru, kui väga ma oma muusikat ja kõlareid olen igatsenud. Mu armsakesed<3!
Commix - Talk To Frank

Kõik läheb nii nagu minema peab

Täna hommikul pärast päris korralikku närvitsemist avasin UCAS'i lehekülje ja nutsin rõõmupisaraid. Ma sain nii Londonisse kui ka Stirlingusse sisse, kuid esimesse ma lähen.
Olin jõudnud juba kaaluma hakata varuvariante ja Clearing'us otsima hakata vabu kohti.. Kuid pika ootamise peale siiski positiivne lahendus ka tuli. Kogu selle ebakindla aja jooksul oli enamus mõtteid mu peas sellised, mis ootasid kõige hullemaid lahendusi. Põhjuseks see, et kui ka peasks halvasti minema, on veidi madalamalt kukkuda. Vahepeal mõtlesin jälle, et selle ühe punkti pärast nad ei saa mind ju ometi ukse taha jätta, see oleks ebanormaalne.
Igatahes, üks unistus on täide läinud. Umbes kuu aega on veel Eestimaa pinda jäänud tallata (mille jooksul ma käin ära põlveoperatsioonil!). Kolimine saab põnev olema: potid-pannid ja muu sarnane tuleb kõik ära organiseerida..
Nüüd peab vist korralikuks kodanikuks hakkama ja iseseisvuma.

Unistused muudavad maailma.

Ootus-lootus

Neliteist august selgub.
Ma ei saanud päris nii hästi hakkama, kui oleks olnud vaja ning see teeb kõike päris korralikult keerulisemaks. Eks omad vitsad peksavad.
Praegu jääb vaid loota ja sõrmi ristis hoida, et inimlikkus ja sisuline pool võidaks bürokraatia.. Sest muidu võtab kõik, mis ma viimasel ajal teinud olen, kergelt mõttetu maigu külge hetkekontekstis.

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks (või vigaseks).

Suvi, kuhu sa läksid?

Kolmteist

Mul on jäänud oodata enda eksamite tulemusi veel kolmteist päeva. Süda puperdab sees ja ma löön vaikselt küüsi käsivarde, et end kuidagi ohjas hoida.
Ma lihtsalt palvetan, et ma saaksin enda kolmkümmend punkti kätte. Pean saama. Ma olen oma hinge ja unistuse liiga palju vist sinna sisse pannud..
Kõige tervislikum on vist üritada Mitte Mõelda sellest nüüd niikaua. *Hammustab end varbast.*

Korras

Mul said eksamid läbi! Ise ka imestan, et end läbi närisin sellest ning mul lõpuks suvevaheaeg algas. Välja vaadates on suur hall veidi nukker vihm end üle linna laotanud, aga tunne on hea, veidi hoomamatugi. Eilne möödus mul sõna otseses mõttes mitte midagi asjalikku tehes. Ülim tunne oli "aega raisata" ja mitte süümekaid tunda. Lõdvestusin House'iga. Nii hea.
Reede peale viimaseid eksameid, mis tunde-poolelt läksid hästi, oli eriti tore. Emaga käisime söömas, nalja tegemas, ma vigastasin oma sõrme ära (mis on nüüd lahases) ja veetsin Juuliaga kvaliteetaega. Väga super oli idiootselt käituda ja end lõdvaks lasta. Õhtu päädis Blu Mar Ten'iga Ilokivis. Sai tantsida Hea Muusika järgi ning mu salaplaan Juulia poisi, Aatuga töötas ka välja - üllatus Juuliale toimis suurepäraselt. Umbes viimased 4 lugu olid kohutavalt head ja mulle jõudis Päriselt kohale, et ma vabaks sain.. niisiis tõmbas mul vee ahju, kui ma nautisin seda head muusikat ja tantsisin oma südame välja:). Vahemärkuseks ütlen, et Blu Mar Ten lihtsalt juhuslikult on mu üks väga favoriite.
Nüüd peab ainult jälle kolima hakkama. Pahna on siia kahe aasta jooksul päris palju kogunenud, niiet väike sorteerimine-äraviskamine ning uutele radadele tallama. Järgmise nädala jooksul peaks KELAga rahaasju ka ajama minema. Hoidkem pöialt, et nad mind toetada tahavad.

Esimest korda elus on selline tunne, et ma tõesti olen millegagi hakkama saanud. Suur asi on ette võetud ja ära tehtud. Iseasi on see, kui hästi või halvasti see kõik välja tuli, kuid enne 6.juulit, kui ma oma tulemused saan, ei ole mõtet sellega end vaevata.

Head vabandused

Kui lõpueksamite alguseni on jäänud umbes nädal aega, siis kõige targem mõte, mis tuleb pähe laupäeva õhtul, on see, et matemaatika lugemise asemel (millega ma olen tegelikult tegelenud juba terve päeva) peab midagi kuhugi üles kirjutama. Kui viilida kõrvale mingist vajalikust tegevusest, siis peab ka hea vabandus varnast võtta olema, eks?
Ilmaraporti koha pealt nii palju, et on mõnus ja päikseline, ja näkku hakkab vaikselt ka mingi värv tekkima peale külma pikka põhjamaa talve. Järv on ära sulanud, see on eriti mõnus. Ilusad mehed jalutavad maja all koeri juba mõnusalt hea meelega tihti.

Mõtlesin, et kirjutaks mingi arutelu siia emotsioonidest, nii üldiselt.. aga pea läks järsku tühjaks. Keeruline on. Mõnda head emotsiooni vahepeal isegi vihkad. Ei tea, ei mõista.

Täna oli eestlastest koolilõpetajatel lõpukirjand. Arvatavasti ei suudaks ma ise praeguseks hetkeks kirjutada midagi väga kõrgekvaliteedilist, ja seda mitte mõtete puudumise pärast. Olen veendunud, et mu kullakallistel läks see hästi ja kõik saavad need teisedki eksamid läbi näritud korralikult (kõhust käis jõnks läbi mõtte peale, et ma nüüd ka kohe seal olen).

19 päeva ja hingan kergendatult..

Sõnadest sügavamal südames soojas (:

Armastan sind kaugelt
kui ma armastan sind kaugelt
kui ma armastan sind kaugelt
siis haiget sa ei saa.
...
Vaiki vaikselt
oma särast soojusest
kuulan hommikul tal sest
kuu loojudes.
...
Ära usu nüüte minu voorustest
ka minu toorus parem pole toorusest.

Armastan sind kaugelt
kui ma armastan sind kaugelt
parem armastan sind kaugelt
ja nii jääd lähedale saa.

Alati on midagi

.. põnevamat teha, kui peaks asjalik olema. Mõnikord juhtub, et tegelikult ei ole ka, aga asjalik ikka ei taha/viitsi/oska/jaksa olla. Siis on vaja mingit lööki kuhugi. Ma ootan seda.
Päriselt ei ole olukord nii nukker. Ma põhimõtteliselt õpin nüüd enda lõpueksamiteks, täna tegin ära inglise keele suulise, millega võib isegi rahule jääda. Häid motiveerimisnippe kellelgi, äkki?
Ülikooli minemisega on jube palju bürokraatiat muide, mida ma üldse ei seedi. ÜLDSE kohe ei meeldi bürokraatia, aga no mis sa teed ära. Muidu mul väga elu pole, Eesti on tore nagu alati, inimesed kvaliteetsed ja nohu, mille ma üles korjasin ka inimlikum kui muidu.
Aga vahepeal on mul ikkagi kohutavalt rumal tunne peal, ei oska olla päris hästi..
24 päeva lõpueksamiteni.
Kevad, tule juba.
Mõistus ka.

Samm-sammu haaval

Nüüdseks olen ühe sammu Londonile lähemale astunud jälle. Neljapäeval saatsin ära oma vastused ülikoolidele, kuna sain ka oma viimase tulemuse teada (nelja ülikooli viiest, kuhu aplikeerusin, sain sisse). Positiivse vastuse said minult ainult Westminster esimese valikuna ja Stirling tagavara variandiks. (Stirling on Shotimaal, ka päris okei koht, üldse ei oleks halb variant sinna minna.)
Kui ma enda väga akuutsete kooliafääridega valmis saan siinpool piiri, hakkan sebima endale erinevaid rahastamisvõimalusi, kuna London ei ole just kõige madalama elatustasemega linn, ja elu on seal suurel saarel üldse üldiselt kallis (kool ka). Seega, tuleb vaeva näha jälle ja võimalikult paljudest kohtadest saada toetusi ning stipendiume, kui vähegi võimalik.
Muudest, koolist kõrvalistest teemadest rääkides, tore on, et mul vaikselt tekib väike sõprade baas juba Suurbritanniasse. Sonia lubas mind oma mõndade Londoni sõpradega ka kokku viia. Maruvahva, minumeelest.
2 mock exam-i järel, siis lõpueksamite ootus. Aeg, mine nüüd ruttu!

"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus."

See on minu väga algeline tribuut tulevikule ja ehk ka veidi ootusärevusega paremini hakkama saamiseks loodud keskkond. Nimelt, kes teab, see teab, kes ja mis ma olen, ja enam-vähem ka sellest, mis toimub.
Praeguse seisuga olen ootamas enda kuu aja pärast algavaid lõpueksameid Jyväskylän Lyseon Lukio IB Section-is. Praeguseks olen ka nii palju higistanud, et end kolme ülikooli sisse saanud Suurbritannias. Esimeseks valikuks on University of Westminster, Londonis, kus mind rõõmsalt oodatakse. Augusti lõpust siis, kui kõik läheb nii nagu plaanitud, kolin mina, väike eesti tüdruk vahepeatusega Soomes, elama Suurde Suurde Londonisse, kus ma hakkan õppima ajakirjandust ja meediat.
Rocca al Mare Kool, millele ma olen kohutavalt tänulik enda inimeseks tegemise üle (või vähemalt suuresti kaasa aitamisele selle koha pealt), sest nüüd, peale kahte aastat roppu vaeva nägemist, saan ma öelda: jah, unistused muudavad maailma. See moto, mis mulle kaasa anti eluteele sealt suurepärasest koolist, on aidanud mul pead vee peal hoida väga mitmel korral. Selge siht silme ees tunduvad ka kõige sügavamad veed läbi ujutavad...
Niisiis, nüüd ootame kevade tulekut, eksameid ning seda, et uutele seiklustele avatud meelega vastu minna.
Siia ma vahepeal, kuni otsereportaaži Londonist teha ei saa, kirjutan teemakohaseid mõttelendusid.

Elu on seiklus ja üks paganama põnev teekond. Järgmine peatumispaik - London. (Vahepeal veedab suve Eestis ka.)

Kõige ilusamat ja päikselisemat kevadist hormoonide möllu soovides,
Ave