"Tulevik kuulub neile, kes usuvad unistustesse." Elina Kallio (klassijuhataja)

Topelt ei kärise?

Hetkel olen jälle jõudnud Soome. Kuidagi teistmoodi on olla siin. Esiteks on Venna mu toa täielikult üle võtnud ja üldse pole nii hea ja oma olla. Lebotaksin muidu elutoa diivanil ja oleksin läpakast netis, aga tehnoloogiline idioot ja laiskvorst ja invaliid ei suutnud ega viitsinud hakata jaurama wireless netiga, mis ei tahtnud hästi toimida. Seega passin oma vana-tuttavat vaadet ekraani kõrvalt välja, mingi puunärakas on ainult kohe kõrvale pandud ja teeb imelikku aurat pildile. Taimed (ahvileivapuu siinkohal) mulle tegelt meeldivad. Aga see ei ole lihtsalt enam sama... ja ei peagi olema. Kodu on seal, kus süda on!
Soomes olen selle tõttu, et homme on mul lõpuks lõpetamine. Pidulik tseremoonia ja pärast kodudes erapeod - nii on siin tavaks. Mina pidu ei tee. Soomlaste jaoks on see peaaegu kui pühaduse rikkumine ja väga veider traditsiooni eiramine. Aga minu jaoks on oluline, et 3 kõige kallimat inimest on olemas ning see on juba piisavalt hea. Veedan parem aega oma armsa perega, kuna jube 24 päeva pärast viib lennuk mind Tallinnast Londonisse. Kuni 14.detsembrini seekord.
Üleeile oli mul põlveoperatsioon. Doktor Madis Rahu (kellele siinkohal kõik respekt ja suurimad tänud) nakitses mu põlve kallal ja väga sodiks kõhred põlveliigese sees said ära silutud. Teoorias peaks ka hädadele leevendus sealt tulema. Hetkel on ainult nii, et kuna on teine päev peale oppi, olen ma üle keskmise hädine. Hästi halb on olla, põlv on topeltsuuruses ja valutab nagu vana tõbras, kuigi manustasin väga tugevat valuvaigistit.. Aeg parandab. Halb olla on hetkel sellegipoolest... Homme oma diplomit kätte saama minna kargul saab põnev olema. Selline ajastus selle operatsiooni jaoks sai valitud, kuna Londonisse paistes ja värskelt torgitud jalaga oleks väga halb idee.
Praegu on küll selline tunne, et topelt (põlve suurus) käriseb. Paha ja valus on. Ajutiselt, ma loodan. Teised läksid linna peale kolama, aga kui nad mu põlve suurust nägid, saatsid viisakalt öeldes kus see ja teine. Nüüd peaksin horisontaalselt olema. Kohe-kohe.

Ma nüüd sain aru, kui väga ma oma muusikat ja kõlareid olen igatsenud. Mu armsakesed<3!
Commix - Talk To Frank

Kõik läheb nii nagu minema peab

Täna hommikul pärast päris korralikku närvitsemist avasin UCAS'i lehekülje ja nutsin rõõmupisaraid. Ma sain nii Londonisse kui ka Stirlingusse sisse, kuid esimesse ma lähen.
Olin jõudnud juba kaaluma hakata varuvariante ja Clearing'us otsima hakata vabu kohti.. Kuid pika ootamise peale siiski positiivne lahendus ka tuli. Kogu selle ebakindla aja jooksul oli enamus mõtteid mu peas sellised, mis ootasid kõige hullemaid lahendusi. Põhjuseks see, et kui ka peasks halvasti minema, on veidi madalamalt kukkuda. Vahepeal mõtlesin jälle, et selle ühe punkti pärast nad ei saa mind ju ometi ukse taha jätta, see oleks ebanormaalne.
Igatahes, üks unistus on täide läinud. Umbes kuu aega on veel Eestimaa pinda jäänud tallata (mille jooksul ma käin ära põlveoperatsioonil!). Kolimine saab põnev olema: potid-pannid ja muu sarnane tuleb kõik ära organiseerida..
Nüüd peab vist korralikuks kodanikuks hakkama ja iseseisvuma.

Unistused muudavad maailma.

Ootus-lootus

Neliteist august selgub.
Ma ei saanud päris nii hästi hakkama, kui oleks olnud vaja ning see teeb kõike päris korralikult keerulisemaks. Eks omad vitsad peksavad.
Praegu jääb vaid loota ja sõrmi ristis hoida, et inimlikkus ja sisuline pool võidaks bürokraatia.. Sest muidu võtab kõik, mis ma viimasel ajal teinud olen, kergelt mõttetu maigu külge hetkekontekstis.

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks (või vigaseks).

Suvi, kuhu sa läksid?